ERM-i külastus

Eesti Rahva Muuseumis köitis õpilasi enim eesti vanim naine

10. mail Eesti Rahva Muuseumi toimunud õppekäigust jäid õpilaste sõnul enim meelde eesti vanim naine, põnevad eksponaadid ja soe ning sõbralik vastuvõtt.
Külastuse eesmärk oli lähemalt tutvuda Eesti ajaloo erinevate tahkudega ning nii laiendada õpilaste silmaringi ja kinnistada teadmisi. Giidi juhtimisel külastasid õpilased kahte püsinäitust: “Kohtumised” ja “Uurali kaja”. “Kohtumised” koosneb ajatelje põhimõttel koostatud “Ajarajast”, mis viib külastaja tänapäevast jääaja lõppu, ning selles on ka mitu teemanäitust. “Uurali kaja” tutvustab soomeugrilaste kultuuri ja nende olukorda tänapäeval ning põgusalt räägitakse ka keeltest ja geenidest.
Muuseumikülastus algas “Ajaraja” läbimisega. Giidi juhendamisel liiguti tänapäevast mineviku poole. Selle teekonna jooksul saadi näiteks teada, et Nõukogude Liidu võimu all olles oli kirjandus väga levinud ja rahval leidus kodus palju raamatuid. Klass järeldas, et ilmselt on seetõttu ka nende vanavanematel nii arvukalt raamatuid. Rahvusliku ärkamisaja teema juures toonitas giid laulupidude traditsiooni väärtust tänapäeva kontekstis. Küüditamise puhul täpsustas ta fakte nii märtsiküüditamise kui ka juuniküüditamise kohta. Õpilaste jaoks olid sealjuures tähelepanu köitvad eksponeeritavad esemed, mis olid kuulunud Eestist tol ajal lahkunud inimestele. Lisaks äratas noortes huvi sajandeid vana naise säilmed. Giid selgitas, et tegemist on olnud tõenäoliselt hea elu peal oleva naisega, sest talle oli hauda kaasa pandud palju hauapanuseid ja lisaks viitasid tema üsnagi terved hambad toidulaua mitmekesisusele. “Ajaraja” lõpetasid õppurid ruumis, kus asub 1884. aastal Otepääl pühitsetud ja siiani säilinud algupärane Eesti lipp, mis on valmistatud siidist ning mille on õmmelnud Miina Härma, Paula Hermann ja Emilie Beermann.
Kui “Ajarada” oli läbi käidud, liiguti edasi väiksemale püsinäitusele “Uurali kaja”. Seal räägiti teistest soomeugrilastest ja nende kultuurist. Eredalt jäi meelde fakt, et liivlasi tänapäeval tegelikult enam rahvusena ei eksisteeri ning liivi keelt kõnelevaid inimesi on samuti vähe. Viimast olid õpilased juba varem kuulnud, kuid liivlasi tänapäeval teemaks tuues tituleeritakse neid endiselt ekslikult kui seni säilinud soome-ugri rahvast. Lisaks said õpilased keelelisest vaatepunktist teada, et läänemeresoome keeled on väga sarnased ja et keelelised erinevused tulenevad erinevatest geograafilistest oludest ja paiknemisest. Giid rääkis ka soomeugrilaste kommetest ja eluolust. Näiteks oli naistel ait ruum, kuhu mehed ei tohtinud sisse minna ja just volga rahvaste naistel oli kombeks ehtida end niimoodi, et nende ehete kõlinat oli teisele poole küla kuulda. Põhjarahvastel olevat olnud aga seoses abiellumisega veider komme, mille puhul viis šamaan pruudi enne abiellumist metsa karu juurde, ja kui neiu jäi rahulikuks ja karu teda nahka ei pistnud, sai noorik mehele. See traditsioon näitas aga tõelist austust metsa ja selle asukate vastu.
G 2.d klassi tagasisidest selgus, et õpilastele meeldis ekskursioon väga. Kuigi ajalugu on juba mitu aastat õpitud ja eesti keele tundides räägitud soomeugrilastest ja nende keelest, ei hakanud kellelgi igav, pigem sai süveneda detailidesse Lisaks kinnistas õppekäik kõigi teadmisi, sest igaüks nägi oma silmaga erinevatest ajaperioodidest pärit esemeid, paljusid eksponaate võis katsuda ja kogeda mitme meelega. Kes pani tähele, et tänapäeval polegi palju neid, kes lammast pügada või lehma lüpsta oskavad, kes tundis väljapanekutes ära esemeid, mida vanavanemate juures nähtud, kellele tuli meelde lapsepõlv (muuseumis on ka palju lähiajaloost pärit asju). Paljudele õpilastele oli huvitav teada saada, millist hinda olid inimesed kunagi nõus maksma kilekottide või kasutatud teksapükste eest. Ühtlasi aitas eksponaatide vaatlemine ennast ka nö vastavasse ajavahemikku lülitada ja selleaegset olukorda aduda.

G 2.d klassi õpilased käisid Tartus koos õpetaja Ülle Otskivi ja Kersti Jürgensoniga
Kendra Rosen G 2.d